Uudised ja reisilood

Baltimaade suurimalt reisibüroolt

Epp Petrone: „Kruiis andis tugevama geograafiatunnetuse”

26.02.2017 Airi Ilisson-Cruz / Estraveller

Elu esimesel pikal kruiisil käinud kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone ning tema tütar Maria seilasid nädala jooksul neljas Vahemere riigis ning kohtasid laeval värvikaid inimesi üle ilma.

Vahemere kruiis, Epp ja Maria kruiisil

Epp ja Maria Vahemere kruiisil

Käisid oktoobri lõpul Royal Caribbeani laevafirma kruiisil, mis on tuntud oma peresõbralikkuse poolest. Milliste ootustega Vision of the Seasi laevale läksid?

Kogu eelnenud suvi ja sügis olid mul möödunud intensiivse töö tähe all, nii et ootasin väga puhkust. Olin varem Visbys ja Stockholmis minikruiisidel käinud, seega kujutasin ette, kuidas endale laeval liikuv kodu saadakse. Mu Ameerika sugulased-tuttavad on käinud mitmel pool kruiisidel, nii lõunameredel kui ka näiteks Alaskal, Norras, siinsamas Tallinna-Peterburi vahel.

Ka viieaastane Maria mäletas varasemast laevaga sõitmise tunnet: ümara aknaga kajutit, narivoodit ja mängutuba. Nii et ootasime ühest küljest laevaelu ja teisalt oli hea teada, et saab ühe nädalaga ja väikese vaevaga ära käia Itaalias, Kreekas, Türgis ja Horvaatias. Mul oli ka nii-öelda kirjaniku huvi, et milline seltskond laevale koguneb ja nädalaks väikese omaette maailma formeerib.

Sul juhtus reisil ka ootamatusi. Olid tõbine?

Tõsi. Pärast reisi tagasi Eestisse jõudes sain teada, et mul oli kehas hiilivalt arenenud puugihaigus, üks suvelõpu-Eesti puuk. Kruiisil olles ei saanud ma üldse aru, milles asi. Mõtlesin, et mis imelik lugu, seni pole mul kunagi merehaigust olnud ja laevas ju eriti ei kõigutanud ka. Meil olid ilusad ilmad. See oli oktoobri lõpus tõeline suvepikendus, sai palju laeva ülemisel tekil päevitada, aga mul kogu aeg iiveldas. See oli üpris häiriv, sest laeval oli suures valikus tasuta söögikohti. Kogu aeg oli midagi avatud, eri korrustel pakuti kõikvõimalikke buffet-roogi. Leidsime ka ühe mõnusa à la carte-restorani, kuhu broneerisime kohe alguses igaks õhtuks panoraam-merevaatega laua ja saime söögi kõrvale nautida ilusat merevaadet. Ainult jah, isu mul polnud. Aga nautisin siis Maria seltskonda, õpetasin teda noa ja kahvliga sööma ning menüüd lugema.

Kuidas Mariale kruiisitamine meeldis?

Mariale oli väga oluline laeva laste seltskond, ta leidis palju sõpru üle maailma. Huvitav oli, kuidas teismelised ja väiksed põnnid hakkasid laeval omavahel suhtlema. See, mismoodi nad laeva basseinitekil koos rumalusi tegid – arvatavasti just selle paneb Maria oma lapsepõlve mälestustesse ja võtab kruiisist kaasa kogu eluks. Valitses keeleline ja rahvuslik kirevus. Rahvast oli Austraaliast, Hiinast, Lõuna-Ameerikast, USA-st, eri Euroopa riikidest…

Maria õppis kohe selgeks, et small talk algab sõnadega „Where are you from?. Selle abil saab veenduda, kas teine pool räägib inglise keelt. Kui inimene rääkis, siis läks edasi juba väga lahedaks, sest seda keelt ta valdab; kui ei rääkinud, siis läks vestlus edasi kehakeeles ja muude vahendite abil. Üks sõbranna oli tal saksa teismeline, teine oli Brasiiliast, seega õppis ta basseinis hullates paralleelselt eri sõnu eri keeltes. Ilmselt need küll ununevad, aga jääb arusaam sellest, et maailm on suur ja õppida tasub.

7b11a589326e785203-77111120

Basseinide juures oli muidugi kogu aeg topelt vetelpääste, ehk et vanemad võisid end üsna rahulikult tunda. Ma küll last sinna üksi ei jätnud, aga silma sai kergelt ära pöörata küll ja teistega juttu ajada. Näiteks sain ühe filipiinlannast vetelpäästjaga sõbraks. Saingi kõik oma sõbrad tänu Mariale, sest kõik vaatasid teda ja ütlesid, et „Oi-oi, kui armas laps”. See vetelpäästja rääkis, et tal on kodus planeedi teises otsas ootamas kolm poega. Ta töötab paar kuud järjest laeva peal ja siis läheb koju Manilasse.

Mis tegevusi lastele laeval veel oli?

Igale vanuserühmale oli oma mängutuba laeva kõige-kõige kõrgemal, ilusate vaadetega. Kui lähed kas või paarikuuse lapsega sellisele kruiisile, siis saad ka tema jätta hoidu, teoorias isegi limiteerimata tundideks … Näiteks nii, et lähed õhtul abikaasaga restorani ja jätad beebi niikauaks hoidja hoolde.

Maria mängis omavanuste toas. Algul ta natuke häbenes sinna üksi jääda, aga reisi teisel poolel oli juba nagu kala vees. Ta teadis lastetoa kellaaegu peast ja leppis ise teiste lastega kohtinguid kokku. Seal olid neil teemamängud, üsna harivad. Oli meisterdamist ja ettelugemisi. Kuna Maria teine emakeel on inglise keel, nagu ka mängutoa põhikeel, siis talle see sobis. Ühel hommikul mõtlesin, et viin ta tunniks-kaheks mängutuppa ja ta keeldus lahkumast. Põhimõtteliselt saavad lapsed seal koos kasvatajatega lõunal ja õhtusöögil osaleda. Vahepeal käisin küsimas, et millal ma oma lapse tagasi saan, aga ei saanud … Nii läks õhtuni välja ja öö hakul tantsis ka koos uute sõpradega lastediskol.

Kuidas sul endal meelelahutusega oli? Kas jõudsid ka midagi proovida?

Kuna olin pooltõbine, siis hoidsin madalat profiili: oleksin saanud kindlasti palju rohkem ette võtta. Igal õhtul toimus midagi, näiteks džässiõhtu, muusikalikatkendite õhtu. Sealsamas laeva katusel toimusid igasugused üritused, eriti neil kahel päeval, mil me maale ei läinud ja ühest riigist teise seilasime. Näiteks toimus laeva seksikaima mehe valimine. Alguse tegid meeskonna enda liikmed, siis tuli paar reisijat ka sekka. Žüriiks pandi naised, kes ise tahtsid. Nad pidid siis mikrofoni vastama, et kellel mis paremini välja tuli – ehk selline kergelt Nõukogude Eesti pulmamängude rubriiki minev võistlus. Sealsamal katusetekil oli ka hästi suur ekraan ja pimedas toimusid filmiõhtud.

Iga päev tõi toateenindaja järgmise päeva kohta konkreetse sulle sobivas keeles ajalehe, kus oli kirjas, mis järgmisel päeval laevas toimub – mis kellaaegadel, mis korrustel. Samas ka see, kuhu laev järgmisena sadamasse jõuab ja mida seal soovitatakse teha.

Minu suurim meelelahutus oli Maria elu jälgimine ja filmimine (tegin YouTube’i kanali „Laps reisib”) ning ka laevaseltskonna jälgimine – kuidas laeva peal suhted formeerusid. Nägin näiteks, kuidas üks kena armulugu tekkis ja päev-päevalt arenes, saksa tüdruk ja mehhiko poiss.

Tavaline oli, et inimesed kogunesid basseiniteki mullivannides. Arusaadav, et kui sa leiad, et on võimalik ühises vannis istudes ühises keeles rääkida, siis seda ka teed. Kõige levinum kõneaine tunduski inimestel olevat kruiisitamine: mitmes kruiis see neil on, kus nad veel käinud on, milliseid nippe teistega jagada.

Kas paljud olid juba kogenud kruiisihaid?

Jah, näiteks üks keskealine mees USA-st rääkis, et tal on juba kahekümnes kruiis. Luges järjest ette, kus ta on ära käinud. Saan aru, et mida rohkem inimene käib, seda rohkem ta harjub selle elustiiliga – teab nippe ja suudab tänu sellele ka igast kruiisist rohkem võtta. Tabasin peagi ära, et inimestel olid erinevad tasemed: vanad kogenud olijad, innukad õppijad ja minusugused uitamid, kes alles lõpu eel said aru, et pooled soodustused on ära kasutamata.

Räägi veel, palun, laevaelust.

Laevas tekkis kiirelt kodune tunne – juba esimese päeva õhtuks hakkasime Mariaga kajutit oma toaks nimetama. Ja samas ei pidanud eriti muretsema millegi pärast. Meenus, kuidas kirjanik Vladimir Nabokov elas elu lõpuni hotellis, sest ei temal ega ta toimetajast naisel polnud aega endale päriskodu korraldada. Mõttega mängides: jah, niimoodi saab täitsa palju aega endale … inspiratsiooni ka jaguks, nõnda võiks kas või pika ümbermaailmakruiisi veeta, kui kusagilt miljoni võidaks. Nii nagu küla hoiab lapse ära, hoiab ka laev lapse ära, ja harib ka. Ma sain selle kruiisi vältel nokitseda mitme raamatu kallal, mis nüüd veebruaris ilmuvad.

Mis sulle maal käimistest kõige rohkem meelde jäi?

Reis algas Veneetsiast, olin seal enne käinud ja teadsin juba ette, et mulle meeldib. Maria küll alguses kritiseeris, et lapsi tänaval pole, vett on liiga palju, majad on liiga vanad, kirikuid on liiga palju. Ühel hetkel avastas ta, et kirikute juures on sellised liuvälja moodi plated ning igal pool saab tuvisid hirmutada, siis ütles ta, et pole sel Veneetsial tegelikult häda midagi (naerab).

Järgine peatus oli Horvaatia, Dubrovnik, oma armsa käänulise vanalinnaga. Me ei liitunud laevalt pakutava ekskursiooniga, vaid läksime ise kõndima. Juhtusime ühe maja juurde ja enne, kui midagi teha jõudsin, Maria juba koputas. Tutvusime ühe onkliga, kes kutsus meid oma katusele vaateid imetlema. Eks tal olid oma huvid ka, tahtis oma külaliskorterit näidata. Samas toimus see reklaamiüritus hästi soojalt, juba pakuti süüa ja juua, kuni oligi õhtupoolik käes ja pidime laevale tagasi minema.

turgis-proovis-maria-printsessimutse-ja-lendavat-vaipa-filmiloike-epu-77111136

Kuna üritasin reisi hoida viieaastasele sobival tasemel, siis me ei hakanud igasugustesse iidsetesse varemetesse minema. Näiteks Türgis oli küll võimalik minna ametliku ekskursiooniga ajalukku, aga kuna vanalinn oli kohe laeva lähedal, siis kõndisime niisama ja tutvusime spontaanselt inimestega.

Kreeka peatus oli Santorini saarel. Me ei läinud otse turismitsooni, vaid ronisime tagumisi treppe mööda üles. Sellest koorus päris pikk ja meeldejääv matk sinava mere ja valgete-siniste majadega horisondil – üks reisi erilisemaid kogemusi!

Viieaastasele Mariale oli selline reis päris silmiavav?

Huvitav oli vaadata tema kogemusvaatlusi. Kuidas ta näiteks ütles mõtlikult, et Türgi – see on nagu Austraalia ja Venemaa. Mõtlesin, et päris huvitav, kuidas ta oma maailmapuslet kokku paneb. Ta on ju mõlemal pool käinud. Mis mõttes, nagu Austraalia? „Sest inimesed on sõbralikud, nagu Austraalias olid, ja palmipuud on siin ka samamoodi.” Aga miks Venemaa? Selgus, et Marial oli meeles, kuidas elasime nädal aega Petseri õigeusu kloostris. Tal oli meeles, et kloostri kirikutes olid naistel rätid peas. Seega leidis ta, et muslimi naised on nagu Venemaa.

Ta arenes reisil iga päevaga. Arutasime näiteks, miks mõnes sadamas ei tule laev otse sadamasse, vaid peame väiksemate paatidega kaldale tulema, rääkisime laeva süvisest ja keskkonnast. Pärast nägin, et ta joonistas laeva, nii veepealse kui ka veealuse osaga.

Tegelikult mitte ainult viieaastasel, vaid ka mul endal tekkis kuidagi tugevam geograafiatunnetus, Vahemere tunnetus. See arusaam, kuidas riigid on tõesti üksteisele nii lähedal ja kuidas iga päev kohtad uutmoodi kultuuri, kuid samas on need kõik riigid ja kultuurid omavahel seotud. Ma loomulikult teadsin seda ka enne, aga nüüd kogesin seda teisel tasandil.

YouTube’i videoid vaadates tundub, et Mariast sai kruiisitöötajate lemmik.

Neid oli ikka kümnete kaupa, nii töötajate kui ka kaasreisijate hulgas, kes kaugelt hüüdsid: „Maria!”, kui teda nägid. Ja näiteks viimasel päeval kogunesid kõik meie restorani töötajad trepile meile hüvastijätuks laulma. Nähti, et Maria on ju ka seal, võeti ta kõige ette ja pandi kellegi kukile nagu pisike superstaar. Ma pean veel mõtlema, kas see ikka on kõik hea mõju, aga igatahes, laps oli nii õnnelik ja avatud tänu neile elamustele.

Viimasel õhtul tutvustati suures saalis kõiki rahvusi, kes laeval töötavad. Iga rahvus tegi ka oma muusikaga etteaste. Näiteks tubadekoristustiimi juht oli hästi lahe mustanahaline Jamaica naine. Olin teda enne ka märganud, kui ta laeval juhtiva näoga ringi kõndis. Kui ta hakkas tantsima, siis vaat see oli tants! Ootasin, kas Eesti ka tuleb, aga selle laeva töötajate hulgas ei olnud mitte kedagi Eestist. Olin seda juba aimama hakanud. Näiteks Venemaa ja Ukraina töötajaid oli küll ja üldse oli tegu täieliku rahvaste paabliga.

Millisele kruiisireisile järgmiseks läheksid?

Kruiisi ühes seltsimiskohas ehk mullivannis olid järgmised reisid päris sageli teemaks. Eks ma ka kuulasin ja mõtlesin kaasa. Tekkis arusaamine, et kui tahta mõnes maailmaosas näha erinevaid paiku ning samas sellesse mitte liiga palju aega, energiat ja raha panna, siis on kruiis hea lahendus. Mind ennast huvitaksid näiteks Alaska, aga ka Arktika ja Antarktika. Räägiti ekspeditsioonidest, kus kruiisitad maailma nabale. Laeval on kaasas vastava valdkonna teadlased ja erialainimesed, kes pidevalt kõike selgitavad. Vaat üks selline ekspeditsioon oleks tore!

Samas olen küllalt ilmatundlik ja päike tõmbab, mis seal salata, oleks tore elus kas või korra minna Kariibide kruiisile, seal erinevaid saari näha.

0bd095893271450fe7-77111150

Laeval sõbrunesime ühe noore Brasiilia abielupaariga, nemad viljelevad stiili, kus kombineerivad kruiisireisi seljakotireisiga: kõigepealt nädal mugavat kruiisi, siis jäävad nädalaks-paariks veel samasse kanti ja seiklevad metsikult. Kui meie kruiis lõppes Veneetsias, siis nemad läksid sealt edasi rongiga Firenzesse ja mujale Itaaliasse. Nad muide hakkasid juba Eestisse tulekut planeerima, lubasin neid majutada. Kohe asusid ka arutama-arvutama, et oot, millise Läänemere kruiisiga seda Eesti reisi täpselt ühildada saab.

Kes on Epp Petrone?

Kirjanik, kirjastaja, blogija ja rändur, Kristallipoe ja teraapiakeskuse Indiast asutaja.

„Minu”-reisisarja raamatute looja ning umbes kahekümne reisi- ja lasteraamatu autor. Reisikogemustest räägib ta ka oma värskes lasteraamatus „Lennukiga lõunamaale” ja kogumikus „Lastekirju”.

Millistele kruiisidele tasub lastega minna?

Vastab Estravel Cruise Centre’i keskuse juht Kristi Kukk:

Lastega sobib minna sisuliselt igale kruiisile. Sõltub ainult, kui palju lapsevanemad ise tahavad oma laste meelelahutusega tegeleda või kui paljust laeval pakutust lapsed reaalselt osa võtta saavad.

Väiksemate lastega reisides võiks proovida Disney Cruise Line’i kruiise, kus on omal kohal multifilmidest tuttavad tegelased ning teemakohane meelelahutus.

Kui on soov pakkuda lastele aktiivset ja seltskondlikku puhkust, võiks valida Royal Caribbeani. Peale rikkaliku meelelahutusprogrammi on ka palju võimalusi sportlikeks tegevusteks. Mida suurem laev, seda suurem valik tegevusi.

Häid arvustusi peredega reisijatelt on saanud ka Norwegian Cruise Line, MSC, Princess Cruises ja Costa Cruises, aga siin on oluline meeles pidada, et valikus olevate kruiiside laevad ja pakutav tuleks enne koos reisikonsultandiga täpsemalt üle vaadata.

Üks väga tähtis osa on reisi õnnestumisel ka kajutivalik. Kajuteid on laevas eri kategooriates, eri suurustega ning suunitlustega. Suuremate lastega (rohkem kui üks laps), näiteks teismelistega, reisides võiks mõelda kahele eraldi kajutile või perekajutile, puhtalt kõigi mugavust silmas pidades.

Vahemere kruiisid

Vahemeri on hea sihtkoht neile, kes lainetust pelgavad, sest lühikesed vahemaad ja lahesopid hoiavad merehaiguse eemal. Lisaks on lennupiletid Lõuna-Euroopasse reeglina soodsamad kui Atlandi-ülesed lennud. Samuti on Vahemere kruiis mugav variant lastega reisimisel!

  • Lääne-Vahemere kruiis peatub tavaliselt Hispaanias, Barcelonas, Monacos ja ka Itaalias.
  • Ida-Vahemere marsruudid hõlmavad Itaaliat, Horvaatiat ja Kreekat ning mõnikord ka Türgit ja Iisraeli.

Kui soovid Vahemere kruiiside kohta pikemalt või vaata kõiki kruiisipakkumisi CruiseCentre kodulehel

Kommentaarid:

Kruiisipakkumised

Sea Cloud on stiilse purjetamise mitteametlik ikoon ja võrratu võõrustaja.

Valik põnevate marsruutidega kruiise Põhja- ja Lõuna-Euroopas.

Sea Cloud
Valik Euroopa kruiise
al 3255
või al 295 €/kuu

Euroopa jõekruiisid on suurepärane valik reisijale, kelle unistus on ühe puhkuse jooksul võimalikult palju ja võimalikult mugavalt näha.

AmaWaterways
Euroopa jõekruiisid
al 2104
või al 191 €/kuu
Joogipakett ja Wi-Fi tasuta!

Puhkuse jaoks soovitame Kariibi mere kruiise.

Eripakkumised kuni 31.12.2018.

Celebrity Cruises
Kariibi mere kruiisid
al 958
või al 87 €/kuu
Kruiis kuni 30% soodsamalt!

Broneerides oma Kariibi mere kruiisi enne 31. detsembrit, saad kruiisi kuni 30% soodsamalt!

Lülita end Kariibide režiimile!

Kariibi kruiiside eripakkumine
al 409
või al 37 €/kuu
Soodustus  4000 €/sviit

Silversea ekspeditsioonikruiisid: põnevad marsruudid, luksuslik majutus ja esmaklassiline teenindus.

Kuni 31. jaanuarini hinnasoodustus 4000 € sviidi kohta.

Silversea 
Avasta Indoneesia saared
al 8200
või al 150 €/kuu
Ei leia, mida otsid? Võta ühendust reisikonsultandiga ja kindlasti leiame koos hea lahenduse!
Lisainfo ja tellimine

Kruiiside tellimiseks või lähema info saamiseks helista telefonil 6 266 266, Skype'is estravel või saada kiri aadressile kruiis@kruiis.ee